Hommikul saabusid ratsutajad koos oma ustavate neljajalgsete sõpradega – vapralt sammuvad hobused, kelle kihvtil olevad silmad säravad ootusärevuses. Ratsalaagri päevad möödusid rõõmsas õhkkonnas, kus hommikuti harjutasime saduldamist ja ratsutamist ning päeva jooksul matkasime mööda rannikut ja tutvusime ümbritseva loodusega.
Õhtuti kogunesime lõkke ümber, kus rääkisime lugusid ja laulsime koos. Mõnikord viisime hobused mere äärde jalutama ja nautisime päikeseloojangut, kui taevas muutus kuldseks ja merevee peegeldused sätendasid vaikses õhtutuules.
Nädalavahetuse lõpus, kui oli aeg lahkuda, oli meie süda täis soojust ja rahu. Kurkse rannas veedetud aeg oli meid lähedasemaks teinud nii hobuste kui ka sõpradena. Tõotasime, et naaseme peagi uuesti, et jätkata meie seiklusi koos nende graatsiliste loomadega, kes olid meie südamed võitnud.
Meie hobused
Kevadine päikesepaiste kutsus meid Kurkse randa, kus liiv teekonda tervitas ja meri laulis oma igavest laulu. Sel päeval oli meie seltskond eriti rõõmus, sest plaanisime korraldada oma esimese ratsalaagri. Meie väikesel ratsaklubil oli õnn saada kasutada ühte kaunist talu lähedal asuvas metsatukas, kust avanes imekaunis vaade merele.
Suvelaager algas rõõmsalt, kui lapsed saabusid kohale oma kohvrite ja naeratustega. Laagrikeskus oli metsa keskel, ümbritsetud rohelusest ja linnulaulust. Esimesel päeval said lapsed tutvuda üksteisega mängude ja jäämurdmise teel ning kiiresti tekkisid uued sõprussuhted.
Leidsime end pisikeselt metsa-äärselt laagriplatsilt, kus me otsustasime peatuda ja süüdata lõkke. Istusime koos, jagades soojust ja vaadates leeki, mis tantsis meie ümber. Jutustasime lugusid minevikust ja tulevikust ning naersime koos väikeste naljade üle.
Täieliku zen’i seisundis tajusin igat hetke kui kingitust, iga hingetõmmet kui osa suuremast tervikust. See oli hetk, kus ei olnud minevikku ega tulevikku, vaid ainult olevik ja selles hetkes viibimine täieliku teadlikkuse ja rahu keskel.
